Uudised – Metslind

Justin Petrone artikkel eesti keeles

Ma olen Metslinnu uue albumi arvustuse kirjutamisega viivitanud, sest ei tea hästi, kuidas sellele läheneda. Varasel hommikul päeva esimest kohvi rüübates helisesid mul endiselt kõrvus tema kitarri kergelt metalsed helid. „Ta on nagu The Smithsi ja Fleetwood Maci ristand,“ mõtlen ma. „Nagu oleksid Morrissey ja Stevie Nicks lapse saanud.“ Siis kohkun ma mõtte peale lapsest, kellel on Morrissey nägu ning Stevie Nicksi juuksed ja keha. Ei tahaks, et keegi teine seda pilti ette kujutama peaks. Aga kui Johnny Marr ja Christine McVie oleksid koos välja andnud eestikeelse albumi, võiks see ehk niimoodi kõlada. Võib-olla, aga tegelikult siiski mitte. Metslind on omaette nähtus. Selliste võrdluste otsimine on lõks, millesse eksivad nii lääne kui ka Eesti ajakirjanikud. Kindlasti on Eestil oma Elvis, Michael Jackson ja Nokia, kuid Metslindu on ainult üks. Kõike ei ole võimalik võrrelda.

Metslinnu plaat koosneb kahest EP-st. Minu eksemplar saabus Smartposti automaati juba rohkem kui kuu aja eest. Mul on nüüd vinüülplaat, aga oma vinüülimängija andsin ma ära, sest see ei olnud eriti hea. Nii et nüüd on mul LP, mida ma kuulata ei saa. Kuid see album on nagu omamoodi altar: altar plaadimängijale, mille ma kunagi ostan. Siis saan ma seda plaati kuulata sellisena, nagu see mõeldud on. Ma ärkan ja kuulan Metslindu kell seitse hommikul. Seni kuulan ma neid kahte EP-d aga Spotifys. Ühe pealkiri on „Ole, lihtsalt ole“ ja teise oma „Hull“. Laulude pealkirjad maalivad nukra pildi. Peale nimilugude on seal veel „Valu, sa oled mul jalus“, „Ära sõdi“ ja „Päris inimesed“ ning „Rabalumm“. Siis veel „Tahan olla hea“, „Ma ei tea, mis saab“, „Mina võin ja sina võid ka“ ja veel üks laul pealkirjaga „Elupuu elab mind üle“.

Viimane pealkiri on kõige suurem mõistatus. Elupuu tähendab eesti keeles igihaljast puud, kuid minule meenub hoopis Yggdrasil, Skandinaavia mütoloogias esinev elu puu, ning Eesti ja Soome mütoloogiast tuttav ilmapuu, mille okstes on tähed ja juurte all maod. Metslinnu sõnul mängib ta laulusõnades elupuu ja haavapuu nimedega. „Selles laulus elab elupuu mind üle,“ räägib Metslind, „ja haavapuu paraneb enne mind. Laulan, et oh, kui hea, et ma ei pea enam olema noor ja oh, kui hea, et ma ei tea, mida elu veel toob, kuigi tegelikult meeldiks mulle ikka ju natuke noorem olla ja teada, mis mind ees ootab. Siiski on oluline proovida usaldada asjade hetkeseisu.“

See on Metslinnu muusikaline universum. Maailm, mis koosneb rabadest, puudest ja sisekaemusest. Tema kitarripõhine popisugemetega indie-rokk väljendub unelevate vokaalsete mustritena, mida on raske peast välja saada, ja hoolikalt valitud helide kihtidena, kuid peidab endas mingit pinna all hõõguvat sisemist piina.

Tüdruk kitarriga. David Evardone’i foto.

Metslinnu sõnul, kelle pere kutsub teda Maarjaks, sündis suur osa sellest muusikast pärast pika suhte purunemist. „Hull“ räägibki tegelikult lolli mängimisest, kui inimesed selle lahkumineku kohta ebamugavaid küsimusi esitasid. „Hakkasin nende küsimustele veidraid vastuseid andma, et nad ei oskaks enam midagi öelda ega pärida,“ ütleb ta.

Ja sellega pean ma nõustuma. Elu irratsionaalsuse seletamiseks ei ole sobivaid vastuseid.

Metslinnule meeldib ta nimi. „Igal linnul on oma laul,“ lausub ta. „Ja mulle meeldib, kui artistil on eraldi esinejanimi. Nii saab vahepeal olla natuke nagu keegi teine.“ Maarja-nimeline laulja on Eestis juhtumisi juba olemas, ja tema nimi on kaubamärgiga kaitstud.

Kuid Maarja ei tahtnud olla lihtsalt järjekordne Maarja-nimeline laulja. Nii sündis Metslinnu tegelaskuju. Kui ta parasjagu laval ei ole, töötab ta muusikaõpetajana, õpetades peamiselt laulmist, kuid pisut ka kitarrimängu. Seitsmeaastaselt läks ta Kohilas muusikakooli, oma algatusel. Perekond on tema muusikuteed alati toetanud ja Maarja mõistab, et tal on sellega vedanud.

Lisaks tunnetemöllule, mille tulemusel sündis näiteks laul „Ära sõdi“, mis ilmus puht juhuslikult just siis, kui lahvatas täiemahuline sõda Ukraina ja Venemaa vahel, on Metslind üsna eriline ka selle poolest, et on otsustanud laulda eesti keeles, selle asemel et üritada ingliskeelsete lugudega laia maailma jõuda. Tegelikult kirjutaski ta laule varem inglise keeles, kuid kohtumine Eesti muusiku Vaiko Eplikuga, kes sarnaselt Metslinnule on pärit Põhja-Eestis asuvast Rapla linnast, julgustas teda juurte juurde tagasi pöörduma.

„Tead, ma olen alati kuulanud palju ingliskeelset muusikat ja inglise keelt kõnelevaid laulukirjutajaid,“ räägib ta. „Mul polnud plaani eesti keeles kirjutama hakata, kuid siis need laulud lihtsalt tulid.“

Minu arvates on see teretulnud täiendus Eesti muusikamaailmale. Plaati kuulates hakkasin mõtlema sellele, kus eestlased muusikat kuulavad ja kus mina Eesti muusikat kuulen. Eestikeelset muusikat mängitakse vahel suurtes kaubanduskeskustes, nii et Eesti laulud meenutavad mulle kauba valimist, kvaliteetsete paprikate otsimist. Eesti muusikat esitatakse suvistel festivalidel, nii meenutab see mulle istumist õues, mõne vabaõhulava läheduses. Ja Eesti muusikat kuulatakse ka perekondlikel koosviibimistel. Niisiis meenutab see mulle šašlõki küpsetamist, taustaks Kihnu Virve ja Anne Veski parimad hitid.

Eraklik laululooja. Meeli Viljaste foto.

Metslinnu muusika ei ole kaubanduskeskuste, suvefestivalide ega šašlõkivalmistamise taustamuusika. Pigem sobib see pikkadele üksildastele jalutuskäikudele, kus üritad selgeks mõelda erinevaid lahendamata jäänud minevikuprobleeme. Vähemalt kogesin mina seda niimoodi. Lemmiklaulu mul plaadil ei ole, kuid mäletan, et esimesel kuulamisel meeldis mulle kõige rohkem „Rabalumm“. Korralik raba on palsam südamele.

Kui temalt tema lähenemise kohta küsida, mainib Metslind Joni Mitchellit. Joni Open D häälestust kasutab ta ka oma poolakustilisel Ibanezil, mis on osa tema välisest imagost, just nagu tema blondid juuksed. Kitarri mängides kasutab ta chorus-plokki, lisades muusikale mõnusa eeterliku kõla, mis meenutab natuke REM-i Peter Bucki. Need on mu oma muusikalised seosed, ärge pange pahaks.

Album lindistati stuudios, mis asub Tallinna linnahallis, lahmakas kivist monstrumis, mis kandis kunagi nime V. I. Lenini nimeline kultuuripalee ja mis ehitati 1980. aasta olümpiamängudeks (mida USA boikoteeris, kuna Nõukogude Liit oli Afganistani sisse tunginud).

„See on üks viimaseid funktsioneerivaid asju selles vanas lagunenud hoones,“ lausub Metslind.

Kokkuvõttes pean ütlema, et Metslind on imetlusväärne tegelane. Ta kirjutab muusikat ja esitab seda ning rändab oma Ibaneziga ringi. Ta laulab elu puust, rabadest ja südamevalust. Leian, et ta on aus ja sirgjooneline artist. Eesti keeles kasutatakse sõna „siiras“, millel aga inglise keeles täpset vastet ei ole. Ja ta jätkab. „Mõistlikum oleks vast muusikat mitte teha,“ ütleb ta, „ja ma olen korduvalt üritanud sellest loobuda. Ent kui ma seda jälle teha püüdsin, alustasin hoopis uut projekti, millele panin nimeks Metslind. Mida sa teha saad, kui su süda laulma hakkab?“

Tõlkinud Triin Jürimaa.

Justin Petrone artikkel eesti keeles Read More »